|
SIIN ON ASJAD, MIS
NÄGID PÄEVAVALGUST 90-NDATE ALGUSE POOLE. |
|
|
Ma elan jah elan Üle tormide vee Jooksen üle uksepaku Homse kõrge paku Komistades torman uttu Pimeduse silmad mu sees Ta elab jah elab Kõigi ootuste kiuste Tahan ta silmade hirmu Endast peletada eemale Ära kaugustesse sinna Kus pole päikest Kus oled sina Sa elad jah elad Tunnen seda ainult mina Tunnen kui valguse lõhna Kui öiseid tulukesi all Vihmaveerenne Ise ei taha sa hommikul tõusta Näha et ei saaks uut päevakõverat Koos ei oleks nii hirmus Jõuda teadmisele et Me elame ja elame ∞ punase pööripäeva valged laigud maitsetud kui õhk vaikuse tulbal märgitud mis on õnn ∞ Lambivarju kakofoonia tõuseb äratuskella helis Põhimõtteliselt uue päeva algus tuleb aeglaselt öö jooksul järjekindlalt Raadiovastuvõtja helisev mürakasti piin Tekikotisahinas äratavalt valge ilmselt alati ∞ tühi tuba vaikuse maastikul mis kiirgab hingetust akna vari päikese kiirtes hulgub metsas kus puid pole kasvanud jooksevad tühjuse hingetõmbed üksteise eest ära nagu kardaksid jääda ukse vahele millel üks hing roostes seegi ∞ mõrkjad mahlad hääletud mõtete tühjus unistused taandarengu komplimendid tormavad ringid mööda metsikut põldu kus kasvab tühjuseiva oma meeletu ema tiiva all ∞ Kollase paaviani mured maastik komponendiks mured ja võimalus elada surra ülehomse sisukord põletatud puhastustuli kui seenesupp liikuv söök valida serviis ja kellaaeg mil süüa surra ∞ piltilusa leevikese läbipaistev vari liugleb üle kompromissitu safari mägi teine mägi põhjatu valguse-varju mäng ∞ Linnutee kaugustes sinuga mõtlesime koos kui kroonlehed ütlesid siis elu linnutee pikkune on uskusin seda siis tähtedesajus ∞ Aidata öiseid tuuli puhkevaid kõrbes kevadeti palju sureb hingahelates pikad mis meetri Kinnisidee kellelgi peas saaks vabaks kuni uuesti tuleb surm ∞ Ei taha ma põleda kõrbeda tuhastuda kui tavaline oksaraag Tahan põleda kui päike nii suure leegiga tahtsin seda ammu juba tahtsin nüüd põlengi kauaks tuhk ∞ Kägu kellas ulub kümmet pommid kaksteist löövad Päike kireb õrrel hommikuserenaadi väikest Pelmeene mis ära külmet’ leevikesed söövad Kuu ikka ujub tõrres vihkab ta hommikust päikest ∞ Su vihmaveerennid kullat’ kui vihmakassid keset tühja veekõrbe millel algust pole kuid lõpp on minevikus Diplomeeritud ämblikuvõrk ookeanisügavustes hõljub valguse varjul kõigutades jalgu öövalguses ∞ Tulid öösel poole ühe paiku läbi akna lenneldes kui õhk sinu vari võbisev kuidas seda näha ihkan läksid kohe kui avasin silmad ∞ Vihane isane on vihale vihtujaks Siis kui laine kapis purunes Siis kui kuu õõnsalt õõtsus Siis tuli jäähingus mu pähe Võttis tulise viha lõunaks kaasa Muusikat kuulates värahtas aken Siis kui kohvris tühi tuli kustus Siis kui radiaator vihast lõhkes Siis hakkas põhjanael haamrit kartma Jooksis ära ta minu selja taha Raamatud olid alles toored Siis kui päev kumjalt venis Siis kui lõoke suri puuris Siis hakkas mul õudselt külm Stiivenkingilikult jube Jäin märkamatult uurima paksu taevast Siis kui vabadus vabanes Siis kui peas ühtteist lahenes Siis hakkasin kahtteist tooli otsima Ning kolmteist koera pannil mu käes Otsisid neljateist toosi tikke ∞ Ööpäev Kui võtta hommik üles, kõndida õhtusse kandik süles, võib näha kargeid toone, mis üldiselt meenutavad toone. Tahes tahtmata sööd õhtul sabata vesiroti pehkinud kõhtu. Võtad peale närimata võileiba, või siis leiad ennast teibast. Keskööl vahid pikalt taeva – ei, ära oota valget laeva. See ei tule, sest ööd on lühikesed. Hommik tuleb, käes kastehelmed. Kui võtta hommik üles, kõndida õhtusse kandik süles, võib näha lõunaks jaaniussi, kes magama jäi ööseks õhtusesse bussi. ∞ Eile Eile, sada aastat peale minu surma, nägin neid valgeid neegreid. Oli soe ilm, postkastis puhus tuul, minu matustel tühjendati peekreid. Eile, sada aastat peale minu surma, surin ma ümmargusse haigusse. Selle nimi oli oda, minu enda oma ning mind maeti musta kirikusse. Eile, sada aastat peale minu surma, lugesin raamatut heast ja prahist. Mu ema nuttis, kastes oma hurma. tahtsin ennast näha, ilmselt olin savist. Eile, sada aastat peale minu surma, tundsin ära ühe Jeesuse kahtlase jüngri. Mind kutsuti Maa ja Taeva pulma, hea, et surin. Nad korraldasid liigse mürgli. ∞ Hallitanud Roosa See kivistanud armastus meie vahel hülgav tunne ammugi kella kaheksast See rippumajäänud suudlus meie huulil mäletan veel põgusalt kahju et ta üles poodi ∞ 1993 Oma hingeauru all kannatav seebiooper Tuline tükk tuliseid tulikaid Kui känguru kõhukott on tühi toober Lendab iseennast piinavaid liblikaid Sügisene ennastimetlev raudne piinakamber Shakespeare’i välimusega naeratav kõrvaripats Nõnda näen maailma maad ja ma ilma ilmajaamas Nõnda tunnen tunnelis tuhnivaid tundmatuid Kaifin maailma endaületamist ∞ Monoloog Raagus äike kui makaron lööb puuga pähe Tühjusest tulev õnn on kui seemnekurk Ammugi teadsin seda ∞ Kakofoonia Irreaalne tähtede klubi taeva poole just Kell mis kurvalt tiksub nende juhiks kiviajast Leevikese hüüde peale kargab üles kuu raugaliku pohmelliga Tuikuva koosoleku juhiks kuu hakkab Eilset päeva oodates nad tihenduvad hargnevad igavleva amplituudi soovi kohaselt ∞ Leksikon Totaalselt hüplev sügis Ja üllatav mõttekäik on kolmikud Öösel ja hommikul ulub Lõksjäänud kübar Sahvris endale hümni Paradoksaalne lauajalg Otsib kolleegi kaugelt kirja teel Sentimentaalne tuvi Närib sõrmeküüsi sinosoidaalseid just Instrumentaalne päike taevas Särab vastu vahtimist kurat küll tee või lühiühendus Lendavaid hobuseid ajab taga liblikavõrguga taga maniakaalne teadusemees Et katseklaasi oleks millegagi täita Digitaalset plaati läbi silmade Kuulatakse kuskil kauguses tolmunud vist on heli Pilootlik veisekari ja Gigantne vaskuss läksid linde paaritama Ümber oma sõrmede Keerab end unikaalne keel ∞ Punase ookeani krabisevad kalad ujumas laiali tahavad joosta kuivale kasvõi korraks tunda õhku tapvat gaasi kõikehõlmavat viige ta ära kust ta tuli ∞ Kolmandas toas vasakult paremas toimus grandioosne õhuvahetus Kolmandas toas vasakult vasakus puhkab väsimust suvine lumi Selles toas kus aknaid pole paistab valgus peegli varjus Esimeses toas mida tegelikult pole istub ülevoolav õnn ∞ Tühikäigul sõitmiseks on vaja tühja käiku Kollast amööblit närisid mööblipoes amööbid Kirikuisa abikaasaks on kirikuema. Nende järglaseks on kirik. Sugu teadmata. Tõde peitub kuskil läheduses – eile nägin ma ta silmi. ∞ Ükskord niikuinii vaatad aknast välja ja mõtled enda minevikule ja tulevikule mida võib-olla ei tule näpus tsüaniid ∞ Sa oled juba selline nagu sa oled nagu tahad sa olla põimitud iseenda olemisse ∞ Kõik teed viivad kooma ja seal pole teid seal on muru roheline ja must-valge ekraan kõikide teede jaoks ∞ Miks sa oled siin Miks tulid – Ah, tere No sulge silmad siis ∞ Vaatan põhjatusse taevasse tähed muudavad suundi sina tuled tagasi ja naerad ∞ Ma lähen ja lennutan taevasse aasa Et nägema seda enam ei peaks Ma lähen ja võtan põrgusse kaasa Oma passi et sa seda teaks Sest sina oled juba seal ja mina tulen ja näitan sulle põrgutule valgel soome viisat ∞ Köhida taga eilset päeva tunda end marjana soos lõigata ära ahelad puust ning hoida eemale muust see segab elamast teiste seas ∞ Soov Murtud südame kujuline soov saada õnnelikuks tähistaeva all kas on seda palju? ∞ Õhtul muutub lumi valgeks lumivalgeks muutub öö sinu silmad teevad malbeks minu meeled keskööl Pimedusse õhkub lume hingust seal kuskil sinagi lendled ihkan tunnet olla lastud lingust ihkan olla lumehelbed ∞ Tahan ja võtan lähen ja olen mõtlen ja ei mõtle kas tasuski nii teha ∞ Unenägu Maskiball Vahel ma tunnen kaamelite lõhna mis mööda põski veereb nagu armastuse köis nagu rohelised silmad aknaruutudes Kahvatu naer hammustus Vahel seda tunnen mõttes ja naudin sinu hammaste värvi pimeduses ∞ Jookse mööda mere serva see on armastuse äär Ta on lõputu kui aeg ja õnnis nagu päev Seisata ja mõtle minust meres endas aega pole näha alasti sind ma tahaks ja tunda rahutust su sees |
|
|
|
|